Puue kui tabu
Puudega inimesed ei kuulunud pikka aega tavaühiskonda. Puuetest ei räägitud avalikult ning paremaks peeti erivajadustega inimesi ühiskonnast eraldada. Isoleerimist peeti eelkõige vajalikuks seetõttu, et kardeti puude levimist sarnaselt nakkushaigustega. Parimaks lahenduseks arvati olevat taoliste ühiskonnaliikmete paigustamist kinnistesse asutustesse. Halvematel perioodidel leiti, et ainsaks lahenduseks on hukkamine (seda võimalikult varajases eas tehes).
Näiteks: antiikajal jäeti mitteterved vastsündinud surema, vanemad hülgasid neid. Vanas Roomas visati näiteks puudega lapsed kaljuservalt alla.
Keskaja Euroopas usuti, et vaimuhaigused on seotud kurjade vaimudega ning raviks peeti nn "kurjade vaimude väljaajamist". Selleks kasutati mitmesuguseid inimeste piinamisviise. Näiteks aheldati patsiente, peksti...jne.
Samuti võib näiteks tuua Nõudkogude ajal valitsenud suhtumist, kus ühiskonda ebasobimatud inimesed eraldati ning elati põhimõttega: "Mida ei näe, seda pole olemas"
Puue kui tervisehäire
Alates renessansiperioodist ja edasi uusajal muutus valitsevaks arusaam, et puuded on "mehhanismi häired", s.t. puudega inimene on "katki". Positivistliku mõtteviisi võidukäik tõi kaasa ka optimismi "parandamise" võimalikkuse osas: puue (nagu ka haigused) ei olnud enam saatusega inimesele alatiseks määratud.
Teisalt aga pani selline lähenemine puudega inimese üha enam passiivse "ravialuse" rolli - tema tervise parandamise eest pidid hoolitsema "targad ja õppinud" arstid ning tema asi oli olla sõnakuulelik patsient, kui ta soovis terveks saada. Puuetes hakati nägema midagi, mis vähendas või isegi nullis inimese teovõime - puudega inimene muutus subjektist objektiks. Siit sai alguse meditsiiniline puudekäsitlus ehk nn. puude meditsiiniline mudel (medical model of disability), mis mõjutab suhtumist puuetega inimestesse küllalt tugevasti veel tänagi.
(Kikkas K, 2009)
Usuti, et "tervisehädadega" inimesed pole suutlikud normaalseks eksisteerimiseks ühiskonnas ning sellest arenes eugeenika liikumine. Liikumine pidas vajalikuks ühiskonnale kasulikeks peetavate pärilike omaduste (andekus, töökus, kohusetunne) edasikandumise soodustamist ("positiivne eugeenika") ja kahjulikeks peetavate omaduste (pärilikud haigused, kuritegelikkus) edasikandumise takistamist ("negatiivne eugeenika"). Üheks eugeenika vormiks oli Saksamaal rakendatud rassihügieen.
Nõukogude Venemaal võimude soovitusel jätkus inimeste steriliseerimine, mis juhtus tihti teiste operatsioonide “kõrvalsaadusena”, kui arstid arvasid, et inimene ei saa laste kasvatamisega hakkama või on vaimse puudega. Steriliseeriti ka nn sotsiaalse näidustusega inimesi (nt prostituute, keda Nõukogude ühiskonnas olemas polnud) ja eriti päriliku puudega inimesi. Kokku steriliseeriti Nõukogude Eestis hinnanguliselt umbes tuhat inimest.
http://et.wikipedia.org/wiki/Eugeenika
Puue kui ühiskonna probleem
Puuetega inimestele olukord on tänapäeva ühiskonnas (ühiskondades) palju muutunud. Üha enam mõeldakse erivajadustega inimeste kaasamisele tavaellu, luues neile vajalikud võrdväärsed võimlused eksisteerimiseks koos tavainimestega. Üritatakse järgida põhimõtet, et puue on kui ühiskonna probleem.
Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 26 tunnustatakse puuetega inimeste õigust „saada kasu meetmetest, mille eesmärk on tagada nende iseseisvus, sotsiaalne ja tööalane integratsioon ning osalemine ühiskonnaelus”.
Puuetega inimestel on samad õigused, mis teistel Euroopa kodanikel. Selle tagamiseks, et nad saaksid kõnealuseid õigusi kasutada, pöörab Euroopa Liit erilist tähelepanu puuetega inimestega seotud erinevatele küsimustele. Peamine eesmärk on võimaldada puuetega inimestel kasutada kodakondsusega kaasnevaid õigusi ja kohustusi täies mahus. Neil peaksid olema ka samasugused individuaalsete valikute ning oma elu suunamise võimalused nagu puueteta inimestel. Meetmed peaksid lähtuma vajadusest tagada juurdepääs ja kaasamine teistega võrdsetel tingimustel. Selles kontekstis on juurdepääs pikaajalisele hooldus- ja tugiteenusele esmatähtis. Kaalumist vajavate tegurite hulka kuuluvad ka puuete kompenseerimine, habiliteerimine ja rehabiliteerimine, puuete majanduslike ja sotsiaalsete tagajärgede minimeerimine ning ebavõrdsus tervishoiu alal. Peamised eesmärgid on sotsiaalse tõrjutuse vähendamine, tõkete kõrvaldamine, liikuvuse edendamine ja infotehnoloogia ärakasutamine. http://ec.europa.eu/health-eu/my_health/people_with_disabilities/index_et.htm
Puue kui eluviis
Puue kui eluviis järgi leitakse, et puue ei tohiks inimesi eraldada ühiskonnast, vaid inimesed peaksid seda võtma kui elamise viisi. Näiteks on kurtidel suhtluseks viipekeel, pimedad kasutavad pimedate kirja, liikumispuudega inimesed kasutavad liikumiseks abivahendeid...jne
Kasutatud kirjandus:
Allikas: Kikkas K, (2009) Haridustehnoloogia ja erivajadustega inimesed. Loetud 12.09.09 http://beta.wikiversity.org/wiki/Haridustehnoloogia_ja_erivajadustega_inimesed/Sissejuhatus_teemasse:_erivajadused_läbi_aegade
Lisaks:
http://ec.europa.eu/health-eu/my_health/people_with_disabilities/index_et.htm
http://et.wikipedia.org/wiki/Eugeenika
Helen!
ReplyDeleteTeie ül.1 on plagiaat! Olete kasutanud Copy/Paste meedotid K.Kikkase konspektist ilma viitamata.
"Alates renessansiperioodist ja edasi uusajal muutus valitsevaks arusaam, et puuded on "mehhanismi häired", s.t. puudega inimene on "katki". Positivistliku mõtteviisi võidukäik tõi kaasa ka optimismi "parandamise" võimalikkuse osas: puue (nagu ka haigused) ei olnud enam saatusega inimesele alatiseks määratud."
Vt. http://beta.wikiversity.org/wiki/Haridustehnoloogia_ja_erivajadustega_inimesed/Sissejuhatus_teemasse:_erivajadused_l%C3%A4bi_aegade
S.Klaos